Kütteüttekollete tüübid, nende plussid ja miinused.

Küttekollete tüübid, nende plussid ja miinused.

Õhkküttekaminad. 

Õhküttekaminad said populaarseks tänu kiirele valmimisajale ja paindlikule disainile. Enim on neist levinud malm-ning suurema või väiksema võimsusega teraskaminad. Selline kamin sobib peamiselt uude elamusse, kus on juba põhiküte olemas, samuti suvilatesse, kus käiakse harva ja sooja on saada vaja kiirelt.

Õhküttekamina miinusteks on temperatuuri suur kõikumine, ruumi ülesoojenemine ja tule kustudes kiire ruumide jahenemine. Võrreldes ahjuga tuleb arvestada suure puude kuluga. Tihtipeale soovitavad  kaupmehed suurema võimsusega kaminaid, millel on õhku reguleerides põlemisajad põhjendamatult pikaks aetud. Vinduv tuli pigitab korstna väga kiiresti ja võib lõppeda pigitunud korstna põlengu või tulekahjuga.  

Lahtise koldega kaminad.  

Lahtise koldega kaminad on soovitav ehitada õue väliköökidesse. Tubastesse tingimustesse lahtine tuli eriti ei sobi, kuna võib valveta jäämisel kergesti tuleohtliku olukorra tekitada. Lahtine kolle on kapriisne, vajab väga täpseid nõudmisi ehitusel ja sobivust suitsulõõriga, et ka külma lõõri puhul vingu tuppa ei tungiks. Miinuseks on ka madal soojakasutegur - kuni 10%. Suures koguses jahutab jahe õhk koldes leegid ja selle tagajärjel tekib palju põlemata saastet ning kamin soojeneb väga aeglaselt.   

Pliidid, soemüürid ja soepingid.  

Kes meist ei oleks kokku puutunud klassikalise pliidi ja soemüüriga. Oli ju vanasti selline „soe süda” igas majapidamises. Pliit on kindlasti ka kaasajal väga praktiline, pakkudes keeduplaadil kiiret sooja  ning võimalust toitu valmistada ja praeahjus küpsetada. Klassikaliste pliitide puuduseks oli kindlasti halvakvaliteediline malmvalu ja terasosad, mis on nüüdseks asendunud kvaliteetsete detailidega. Kasutades kolde ja praeahju puhul klaasiga ust ja malmvalu või keraamilist pliidiplaati on võimalus pliidist luua üllatavalt ilus ja kompaktne tervik. Lisaks harjumuspärasele  punasest tellistest „puhtale vuugile” on võimalus katta pliit meelepärase viimistlusmaterjaliga – looduskivi, keraamiline plaat, krohv jne. Peale klassikalise variandi, on võimalik ehitada pliit ka põrandani soojenevaks ja selle taga asetsev soemüür asendada madalamal asetseva soepingiga, kus on mõnus istuda või lesida. Populaarsust kogub ka puupliidi juurde lisaks integreeritav elektriga keraamiline pliit, moodustades nii köögis ühtse toiduvalmistamispinna.     

Ahjud ja kaminahjud.  

Ahju ehitust planeerima hakates tuleks esmalt jõuda selgusele, kui võimas ja millist tüüpi ahi vastaks teie vajadustele. Kas valida tellis, pott, plekk, voolukivi või hoopis mõni moodulahi? Plekkahjusid iseloomustas varem tihti vilets ehituskvaliteet, kuna kest varjas sisu. Kaasajal on levinud enamasti retrohõngulised ümarad plekkahjud. Voolukivi ja glasuuritud pottahjude kahjuks räägib tihti hinna ja võimsuse suhe. Sama võimsuse juures, võrreldes tellisahjuga, on hind kuni 100% kõrgem. Levinuim ja ehitusel enim võimalusi pakkuv ongi tellisahi. Tellisahju ehitamiseks kulub olenevalt suurusest (võimsusest)  ca. 200 – 800 põletatud tellist ja 100 – 300 tulekindlat šamott-tellist, mis teeb kaaluks 1500 – 6000 kg. Mida suurem, massiivsem  ahi, seda rohkem salvestab ta sooja,  seega jahtub ehk  kütab kauem. Rusikareegel: 1tonn ahju  massi = 1kWh. Näiteks: 4-tonnine ahi on 4kWh. Korralikult ehitatud ahi peaks ühtlaselt soe püsima vähemalt ööpäeva. Mõõduka välistemperatuuri korral köetakse sellist ahju nädalas vaid 3-4 korda. Kamin-ahjuks teeb tavalise ahju eelkõige otsetõmbesiiber (suvesiiber) ja keskmisest suurem klaasiga uks. Tänu otsetõmbesiibrile on võimalus tuld nautida ka suvel, ilma et ahju lõõrid liigselt soojeneksid. Kui tavapäraselt teame punasest tellisest laotud „puhta vuugiga” tellisahju, siis tänu kvaliteetsete viimistlusmaterjalide valikule on võimalik ahi kujundada just selliseks, et see harmoneeruks elamu siseviimistluse ja sisustusega. Võimalik on kasutada katteks näiteks looduskivi, krohvi, keraamilist plaati või laduda välisvooder antiikse välimusega käsivorm-tellistest. Erinevate komponentidena saab ahjule lisada leivaahju, puude panipaigad ja mõnusat sooja istumist pakkuvad soepingid. Ahju ehitust tellides tuleks esmalt tutvuda pottsepa eelmiste töödega.                                                                   

Korstnad. 

Elamu ehitust või renoveerimist alustades paigaldatakse sageli esimesena korsten ja alles seejärel konsulteeritakse kolde ehitajaga. Sellist mastaapset tööd tuleks alustada küttekolde/-kollete valikuga ja seejärel valida sobiva suuruse ja tegumoega korsten sobivasse asukohta. Levinumad on telliskorstnad, millele korstnasiibrite lisamisega on võimalik muuta need soojustsalvestavateks, tõstes nii üldist küttevõimsust 6- 8%. Uutes elamutes on  populaarseks muutunud kergplokk-moodulkorstnad. Nende plussiks on kiire paigaldus, kuid miinusteks kõrge hind ja hiljem on raskendatud vajalike avade tegemine. Laia kasutust leiavad ka metall-moodulkorstnad ja seda eelkõige kohtades, kuhu rasket kivikorstent pole võimalik ehitada. Metall-mooduli puhul on plussiks kiire paigaldus ja see, et korstnaga on võimalus alustada kolde pealt. Ise paigaldades on ette tulnud paigaldusjuhendite eiramist ja vähest isoleerimist põlevatest materjalidest, mis võib kergesti tulekahju tekitada. Kõiki korstnaid, olenemata tüübist, tuleks puhastada kaks korda aastas.   

Erinevad vähemlevinud kolded. 

Lisaks traditsioonilistele ahjudele ja kaminatele on veel olemas vähemlevinud koldeid. Suvel on kindlasti paljud kogenud, kui hästi maitseb väliköögis tehtud toit – kasutades selleks siis välipliiti, välikaminat või suitsuahju. Nõudlikumale perenaisele on võimalus ehitada tõsisemaltvõetav leivaküpsetusahi, millega saab küpsetada kasvõi kümme leiba korraga. Nõudlik peremees aga ehitab hoovile sauna, kus mõnusat sooja annab kogu saunaõhtu kestel suitsukeris.